Tartu kunstimaja uutel näitustel on olulisel kohal kihid

“Britta Benno vaatleb maailma, mis iseenesest on kihiline, ta on toonud siia kivimid ja samas tegeleb graafikaga. Kui trükid värvilist graafikat, siis trükid seda kihtidena,” rääkis Tartu kunstimaja projektijuht Peeter Talvistu. Kelli Gedvil vaatleb tänapäeva ilutööstuse pahupooli, kus samamoodi nahale kihte lisades pannakse paika ilustandardid. “Ja monumentaalis on Roman-Sten Tõnissoo ja Sven Parker väga kontseptuaalselt kõrvutanud sünteetilise unetuse ja ühiskonna unne suikumise.”

Kuigi kõikidel näitustel on nii graafikat, maale kui ka skulpturaalseid teoseid, on oluline roll kohaspetsiifilistel installatsioonidel. Nii on näiteks Britta Benno loonud kunstimaja suurde saali lisaks graafikale ja lamenukk animatsioonile ka mäge ja mäestikku sümboliseeriva installatsiooni.

“Algne idee tuli ühest Peeter Lauritsa loengust, kus ta rääkis, kujutledes tulevikku, et seda maastikku võib ka kujutleda kauge inimjärgse maastiku tulevikuna, kus inimestest jääb järgi kiht kilekotte. Mul tekkis ka idee, et võiks olla suur mäestik, mis on inimese kõrgusel, esimese kahe meetri kõrgusel on kilekotid,” ütles Benno.

Sarnaselt maakihtidele on näitus üles ehitatud erinevatest kunstitehnikatest ja materjalidest kihtidena üksteise peale laotatuna. Inspiratsioon on tulnud Islandi maastikust ja kunstniku enda kunstipraktikast.

“Kui ma laotasin erinevaid tehnikaid või ka erinevaid trükikihte üksteise peale, siis see seostus selliste geoloogiliste settimiste, ladestumistega. Sellepärast ka pealkiri “Saamisest maa(stiku)ks”,” sõnas kunstnik.

Näitused on avatud 20. veebruarini.