Britta Benno isikunäituse „Düstoopiline Tallinn“ eelretsenseerimise avakõne.

Alguses on äng. Siis kui on vaimselt ja füüsiliselt raske olla, kangastuvad ootamatult pildid. Visioonid tulevad enne kui sõnastatavad mõtted. Sellistest ängimomentidest on sündinud ka kõik minu isikunäitused – 2017. aastal isikunäitus „Lõksus“ sündis virtuaalsest ja füüsilisest ärevusest; 2015. aastal „Rööprähkleja“ lihtsalt pidi sündima, et kujutada ema ja koduperenaise rollides keerlemise ängi; 2013. aastal „Võitlus tuuleveskitega“ sündis magistritöö kaitsmise järel ilmunud ängipiltidest.
Siinse näituse esimesed pildid sündisid ühel raskel hommikul, mil ilm oli Tallinnas eriti sombune ja hall, nii et tundsid madalrõhkkonna rõskust ja raskust õlgadel, peas, silmil. Mul oli õnn ja au olla tollal Kunstihoone kohal 6. korrusel ateljee allüürnik aastatel. Sellesama Kunstihoone ateljee aknast olid tol ängistaval päeval meie esindusväljaku hooned udu seest näha vaid osaliselt, kõik peale majafragmentide oli kui kustutatud. Oli mõnus kujutleda, et seal udus ei olegi inimesi, autosid, reklaamplagusid, tänavaid ega mingisuguseid tuttavlikke linna juurde kuuluvaid agregaate. Võib-olla vohab seal udu taga ürgmets, maapind on inimkõrgusest soovee all ja ringi lendavad tuleviku-dinosaurused.
Visiooni taga kõlasid kõik need keskkonna-teemalised dokumentaalfilmid, uudised ja infotulv, mida igapäevaselt sisse hingan. Aktuaalsete uudiste taga kõmisesid omakorda filmide ja raamatute lood, mis kuulutasid süngeid düstoopiaid. See kõik vist ongi minu näituse omaruum – ilmutused, mälestuste ja virtuaalne ruum, millest vormub loome kontseptsioon. Kuna seoseahelad on palju tihedamalt ja kaootilisemalt seotud kui seda lubab lineaarloogiline liikumine punktist „a“ punkti „b“, siis on seda paralleelset, kihilist, kaootiliste tulemiste ja minemistega võrgustikku keeruline kirjeldada, seejuures läheb punkt „a“ pahatihti kaduma ja hulkumine erinevate edasiste tähiste vahel võib paista suunatu. Kujutada on tunduvalt kergem kui kõike lahti seletada, kahtlemata.
Näituse kontseptsioon sündis ühtaegu ka iseenda mugavustsoone trotsides. Siiani olin kujutanud palju inimfiguure, seejuures autoportreteerides iseennast ja oma lähedasi. Inimeste ja looduse joonistamine tuleb kergelt. Kõige keerulisemaks pean aga korrapäraste, kandiliste, arhitektuurijoonistuste tegemist. Isegi joonlauaga ja kopeerides tõmban kõveraid jooni. Tahtsin taandada ennast, astuda oma perspektiivist eemale, kõrgemale ja jutustada järgmine lugu distantseeritumast vaatenurgast, sest viimased näitused olid väga intiimsed. Portreteerida kauneid hooneid inimese asemel paistis parajalt raske eneseületuse projekt.
Kujutatud hooned Vabaduse väljaku ümber ei ole lihtsalt suvalised hooned Tallinnas, vaid laetud kultuuri-, võimu-, raha- ja suurte institutsionaalsete tähendustega, mis ajaloo jooksul on aina juurde kihistunud. Need markeerivad ühe inimgrupi mängureegleid. Meie kõik oleme selle mängu sees, jälgides täie tõsidusega neid iseloodud reegleid, hierarhiaid, võimusuuruseid. Ainult kole ilm, mis poeb niiskelt krae vahele, või mõni muu kehaline vaevus võib meid vahest raputada selle mängu pisisust eemalt nägema. Märkama meie süsteemide ja hierarhiate ajutisust, kaduvust, kui vähe tähendavad kohaliku inimese ühiskondlikud skeemid suures, kosmilises plaanis. Võimumängude kehastusena on hooned kujutamiseks head, kokkuvõtvad, mitmekihilised. Hooned on suuremad kui meie, need kõrguvad meie kohal. Majad on ideede suurused. „Düstoopilise Talinna“ portreed majadest kujutavad inimeseks olemise väiksust, tuleviku ebakindlust, linnakeskkonda ja kõige kaduvust. Moraali lugemata, see on oluline! Ma distantseerun kujutamaks, aga ma olen ise täiel määral mängu osaline. Mina raiskan ja kulutan täna keskkonda, mina olengi see tallinlane, kelle tõttu kliima soojeneb, maailma ookean hapestub ja vihmametsad põlevad. Seega eneseirooniline groteskihuumor, mis on olnud alati mu töödes kohal, on ka siin. Surmtõsiste asjade üle peab saama naerda ja naljakad asjad on tegelikult väga tõsised. Ja koledad asjad, nagu surm ja äng võivad eemalt paista ka väga kaunid. Nagu see omaruum siin – on vist pigem uus utoopia, düstoopia-järgne düstoopia, kus maailmalõpp on juba uue, kauni maailma algus.
Omaruum vajab läbi tunnetamist mateerias, ja see mateeriasse valan omaruumi kunstimeediumites. Meediumid, mida kasutan, on vähemalt sama olulised kui idee ise. Olen aastaid töötanud joonistades ja graafikatehnikates, nende tööriistadega realiseerub idee kujutiseks veel enne kirjasõna. Graafilistes tehnikates kihiliselt töötamine kujundab mõtlemise viisi, see on minu jutustamise keel. Graafikakunsti mõiste puhul ei defineeri ma graafikat kindlasti ainult trükigraafikana, pigem huvitab mind „trükigraafika järgne“ väli: „postgraafika“ ja „graafika metatasandil“. Postgraafika on traditsioonilistest trükitehnikatest nii tehniliselt kui ka kontseptuaalselt järgmine loomesamm. Nimetan oma töid „Düstoopilise Tallinna“ lõuendiseeriat hübriidjoonistusteks. Ma ei pea oma teoseid maalideks, ehkki töötan lõuendil ja muuhulgas maali vahenditega ning tulemus on omajagu maaliline. Tahan vältida sellist mittemidagiütlevat mõistet nagu „segatehnika“, sest pean teose esimeseks ja viimaseks kihiks joonistust. Hübriidne, meediumiülene loomepraktika on kaasaegses kunstis ja niisamuti graafikas võimalusterohke, hägune, uudne territoorium. Mõtlen joonistuskeeles, kannan kujutisi üle ja töötan kihiliselt nagu graafik, monteerin ja puhastan musta materjali nagu filmikunstnik. Kõik need töö- ja mõtlemismeetodid on joonistussarja „Düstoopilise Tallinna“ teostamise protsessis sees.
Mind intrigeerib endiselt idee joonistada ebaharilikel formaatidel ja pindadel. Mitte et paber iseenesest lõputult põnev materjal poleks. Ma tahan panna joonistuse liikuma, „äratada ellu“ animatsiooni projektsioonidega. Ma tahan minna oma joonistustega ruumi, nii et joonistusest saab skulpturaalne objekt, isegi lavastus, mis hõivab ruumi totaalselt. Sedasi koorub ka see näitus Kunstihoone galeriis järk-järgult vaatajale lahti. Kujuteldav jutustamise rada algab minimaalsemast, valgemast galerii esiruumi osast, kus hübriidjoonistused lõuendil, mis olid ühtlasi ka näituse esimesed valminud teosed, saavad rahulikult „hingata“. Saali teine pool on juba hämaram, hallim – ja hall võiks olla ka selle isikunäituse koondtoon. Hallil saalipoolel hübriidjoonistused liiguvad – floorajoonestik vohab, pilved sõuavad, tuleviku-loomad ilmutavad end. Nurgatagune saaliosa koondab rohelust – siin on offsetlitograafia seitsmevärviline raamitud seeria ja siin kasvavad taimed, mille vahelt avaneb udune Kunstihoone maketi sabavaade. Teine galerii saal on tumehall lavastus, kus kõikesaatev tulevikuheli on valjem, aimata on udupilvi ja mustas basseinivees laiub kahemeetrine Kunstihoone makett. Galerii tagumine saal on meenutab muuseumi – dioraami kõrval saab uurida kummalisi postkaarte ja maalilisi tulevikuvaateid.
Elo-Hanna Seljamaa retsensiooni küsimus: Näituse ettevalmistamine algas mitu aastat tagasi. Samas, nagu essees kirjutatud, “Õhustik kujuneb Kunstihoone galeriis kohapeal. Siis rullub lahti ka meediumite ja ideede tegelik tervik, omaruum”. Milline oli näituse ettevalmistamise protsess? Kuidas vastab ja ja ei vasta see lõplik õhustik ette kujutatule ja planeeritule?
Ettevalmistuse protsess alates esimestest mõtetest ja visanditest kuni näituse avamiseni vältas üle kahe aasta, mille vahele mattus ka analoogse kontseptsiooniga seeriate teostamine teisteks näitusteks, sealjuures kaheks näituseks Viini residentuuris möödunud aasta lõpukuudel. Hübriidjoonistused lõuenditel valmisid Kunstihoone kohal üüritud ateljees aastal 2017. Sellal sai ka näitusetaotluseks kontseptsioon ja tulevaste teoste kirjeldused kirjutatud, mis püsisid peaasjalikult muutumatuna kuni lõpuni. 2018. aastast sai näituse idee dialoogilisema vormi, dialoogipartneriks kuraator Siim Preimann (Kunstihoone). 2018. aastal töötasin mitmed kuud offsetlitograafiasse viimiseks oma ideede ja kompositsioonide eeltööde ning trükki viimisega. Trükkida õnnestus mul Ubu Noir stuudios meister-kolleeg-sõber-kunstniku Lauri Koppeliga. Selle aasta esimesest poolest paralleelselt doktorikoolis kirjutades teostusid meistrite abiga ka installatiivsed, video-, heliteosed. Kodus katsetasin samal ajal osta.ee-st ostetud postkaartide ja tundmatute maalide ümbertegemistega. Lõpplahendus, näituse ülesehitus, seejuures basseini ehitus ja krohvimine, oli ääretult intensiivne ja põnev lõpufaas.
On tõsi, et enne avamise momenti ma ikka ei teadnud, kuidas see kõik näeb lõplikult välja. Millised teosed jäävad, millised esitamisele ei kuulu. Ma leian, et õhustik on just selline nagu ma planeerisin. Et omaruum on siin kohal. On tervik. On piisavalt tihe, on piisavalt hõre. On paljuütlev ja sama mõelda laskev. On filmilik, on õõvastav, on ilus, on nihe. On kihid.
Elo-Hanna Seljamaa retsensiooni küsimus: Tegemist on soolonäitusega, mis valminud koostöös mitme (meessoost) spetsialistiga. Mitmed feministlikud kunstnikud, teadlased jt loojad peavad oluliseks autonoomse, üksinda tegutseva looja müüdi dekonstrueerimist ja loometöö kollektiivsuse nähtavaks muutmist.
Palun kirjelda näituse valmimise protsessi sellest vaatepunktist. Kuidas kollektiivne töö omaruumi mõjutab?

Spetsialistide sugu ma siinkohal ei rõhutaks, määravaks oli nende erialased oskused, kindlasti ka isiklik kontakt ja usaldusväärsus, mis on vahest kõige kallim valuuta üleüldse. Palju inimesi andis palju vaatepunkte, mis andis omakorda väga palju peegeldusi. Dialoogiliselt mõtted võimendusid, mitte ei jäänud pähe kumisema. See on hea küsimus, kas kirjutada näitusele nagu filmilegi alla kõigest režissööri nimi või siis loetleda autoriteks kõik need kümned või sajad nimed, nagu viimasel ajal teadusartiklite juures tehakse. Tõde on ju see, et koos saab teha suuri asju, kaasaegne kunstnik ei ole mingisugune elevandiluutornis üksinda kulda munev geenius. Kunstinäituse taga võib olla samamoodi terve kompanii, ja kellegi roll ei ole seetõttu tähtsusetum kui ta ei ole juhtumisi režissöör vaid näiteks valgustaja. Isikunäitusele „Düstoopiline Tallinn“ kirjutan sellegipoolest autorina oma nime alla, sest vaatamata paljudele vestlustele ja tööpartneritele jäi mu omaruum tööetappide juures muutumatuks.
Meeskonnatööst ja koos tegemisest identiteedi küsimuse juurde, millele olen oma essees tähelepanu pööranud ja mida rõhutab ka minu doktoritöö teema: „Kaasaegsed eesti naisgraafikud: identiteedid, meediumid ja omaruumid“. Tegin ettekandeid Eesti kaasaegsest graafikast ja adusin, et tekstimaterjali minu kaasaegsetest, mind kõnetavast graafikast on vajaka. See sütitas uurima, lugema, intervjueerima, oma ala kaardistama. Vajadus viis ühtlasi doktoriõppesse. Positsioneerides ennast kaasaegse graafikakunstnikuna, pean paratamatult üle vaatama ka oma eellaste loo. Ajaloolistes materjalides koondus mu tähelepanu „naisgraafika“ terminile, millega tähistatakse naissoost autorite fenomeni Eesti graafika loos. Taasiseseisvunud Eestis kuni tänaseni on graafika praktiseerijatest nii jätkuvalt jõudsalt tegutsevatest kui ka nende ridadesse lisandunud noorematest kunstnikest valdav osa naissoost. Naisgraafikute töid on kirjeldatud tugevate üldistustega, näiteks: „lüüriline“, „tundlik“, „peen stiil“ . Pean õigeks ajaloo ülevaatamise, sest niiviisi selginevad paljude tüüpkujutuste tagamaad ja juurdunud (väär)arusaamad. Kas minu düstoopilised maastikud on lüürilised, tundlikud, peened? Kas mõni kunstnik üldse töötab tundetult?
Võrdlustes peitub „mina“. Mina ei saa ennast identifitseerida ilma teiseta. Teine on küll feministlikus teoorias olnud alati naisisik mehe kõrval, seega võin käsitleda sooliselt ennast kui teist. Teine olen ka ajaloolisest vaatenurgast, järgnedes edukatele graafikaloojatele enne mind. On kujunenud arusaam, et graafika paremad ajad on möödas. Käes on hämar postgraafika , postfüüsilise trüki , post-Gutenbergi ajastu. Mina olen see teine, opereerimas järgnevas, sügiselõhnalises kindlusetus posthumanistlikus epohhis. Ehk peaksin end määratlema postgraafikuks ja oma loomet postgraafikaks, pessimistlikuks „teiseks“ graafika õitsengu järel? Või on see hoopis kaasaegne järg, graafikajärgne graafika, nagu on minu näitus düstoopia-järgne düstoopia, otsekui pahupidi düstoopia, millest saab sedasi topeldades utoopiaks – ja postgraafikast saab uus graafika. Pessimismist saab pahupidi optimism. Ja ängist elurõõm.

Britta Benno
(EKA doktorikool, kunst ja disain I)
26. juuni 2019
Kunstihoone galeriis

 

 

 

 

Retsensioon Britta Benno näitusele “Düstoopiline Tallinn”

Jaak Tomberg

 

Kõigepealt tahan öelda, et Britta Benno näitus “Düstoopiline Tallinn” leiab aset täpselt õigel ajal ja täpselt õiges kohas. Ning ma ei pea silmas esmajoones seda, et Tallinna Vabaduse väljaku hooneid on kujutatud Tallinna Vabaduse väljakul – ehkki sedasorti kohaühtsus tekitab tähelepanelikus linnavaatlejas kindlasti mõjusa ja viljaka võõritusefekti. Pean esmajoones silmas pigem seda, et näitus toimub AD 2019 planeedil Maa: st, tegu on universaalseima võimaliku aja- ja asjakohasusega. Ehkki Britta Benno ei ütle meile otsesõnu, miks me ei leia tema piltidelt ja installatsioonidelt inimesi, on siin liiga palju vihjeid inimtekkelise kliimasoojenemise katastroofilistele tagajärgedele – või vähemalt kujundab nende tagajärgede perspektiiv sedavõrd jõuliselt näitust ümbritsevat sümboolset ruumi, et rumal oleks niisugust seost mitte teha. Teadlikkus inimtekkelisest kliimasoojenemisest raamib praegusel ajal ümber kõik või peaaegu kõik teised ühiskondlikud, poliitilised ja majanduslikud probleemid ning sestap võib täie kindlusega öelda, et Britta Benno on ühiskondlike arengutega aktiivselt kaasa mõtlev kunstnik. Ta pöörab tähelepanu põhilisele ning püüab ka teiste tähelepanu põhilisele pöörata.

       Kuidas seda tähelepanu on pööratud? Benno näitus viib meid kaugesse tulevikku, kus Tallinnas pole enam inimesi, hooned on hakanud lagunema ja vajuma, veetase on otsustavalt tõusnud ning inimarhitektuuri sirgjoonelist geometrismi on hakanud tagasi võtma looduse entroopiline stiihia. Meid on viidud teispoole seda punkti, kus inimene on lakanud asjade looduslikku seisu mõjutamast, ning me vaatame sealt teiselt poolt tahes tahtmata kriitilise pilguga tagasi oma praegusele olevikule ja selles käimasolevatele arengutele, mis niisuguse üleminekuni võivad viia. Kirjandusteadlasena tunnen siin ära parimas kriitilises vaimus kirjutatud ulmekirjandusele omase mehhanismi: mitte ennustada tulevikku, vaid ärgitada fiktsionaalse tuleviku kaudu mõtlema selle peale, mis meie olevikus võib valesti olla. Ning ärgitus on seda mõjusam, et meile ei öelda, mis Tallinnaga juhtus – võte, mida kasutab ka näiteks Cormac McCarthy oma kuulsas romaanis “Tee”.

       Ometi ei mõju miski siin morbiidse, pessimistliku või moraalitsevana. Siin on helgust, mida märgib paljudel piltidel looduse kirkus, või kergust, mida märgib raskete hoonete hõljumine vees või pealtnäha õhulisel flooral. (Mitmel pool panin tähele mõjusat kontrasti: kui majad on värvilised, siis loodus on monokroomne. Kui majad on monokroomsed, siis loodus on värviline.) Siin on mängulisust, mida märgivad mitmesse hoonesse murenenud minimõrad. Siin on hoogsat vormilist otsingulisust, mis juba iseenesest ei mõju kuigivõrd raskemeelsena. See on otsekui optimistlik vaade maailmale, kus inimest (enam) ei ole.

       Kuid mõningasest helgusest, kergusest ja mängulisusest märkimisväärsem on trajektoor, mida pidi seda näitust on võimalik vaatama sattuda. Mina liikusin staatilisemate hübriidjoonistuste ja ofsetlitograafia juurest joonisanimatsiooniga täiendatud dünaamilisemate hübriidjoonistusteni, sealt edasi hübriidjoonistuse juurde leidobjektidel ja postkaartideni tulevikust ning viimaks ruumiinstallatsioonini. Narratiiv on üldjoontes üsna selge – raamist liigutakse ruumi, passiivsest pilgust osaleva kehani, distantsilt vaatlemiselt vahetu afektiivse kogemiseni. Näituse teemat arvestades on see aistingulis-afektiivne osaluskogemus määrava tähtsusega, sest kliimakriis pole miski, mida me saame kõrvalt vaadata, vaid supp, milles me kõik koos hulbime (paljuski nagu nood majad Brita joonistustel ja installatsioonis).

       Kogu näituse kohta võib öelda, et esteetiline mõju tuleb siin enne võimalikku moraali, moraali võimalikkus imbub sisse esteetilise mõju kaudu. Muidugi on siin ka ennustust ja hoiatust, aga need ei tule esmajärjekorras ega otsesõnu. Pean sellist hierarhiat iseäranis oluliseks, kuna see võimaldab vaatajal teemat aistinguliselt töödelda ja läbi kogeda, jätab tema kujutlusvõimele ruumi ega taanda teda ainuüksi passiivse teadmisteomandaja rolli. Kahtlustan, et ideaalis võinuks selle näituse kavandada ka täienisti ilma saatetekstideta ning mõju oleks olnud sama ja kujutlusvõimel ehk veel rohkem ruumi. (Sellega ei taha ma öelda, et kliimakriisi küsimus ei nõutaks samal ajal põhjalikke didaktilisi kunstiprojekte – üks niisugustest oli Eik Hermanni, Mihkel Tüüri ja Rene Valneri hiljuti kureeritud näitus “Liginull” Disaini- ja Arhitektuurigaleriis, kus vaataja sai kliimaküsimuste kohta tõepoolest väga palju teada. Aga see on ainult üks pool võrrandist.)

       Oma siinse kirjelduse kokkuvõtteks ütleksin, et “Düstoopiline Tallinn” on esteetiliselt mõjus näitus, mille teema on ütlematagi aja- ja asjakohane. Kliimakriis on äärmiselt kompleksne probleem – väga suur lõplikkus, mille raskepärase kujutatavusega näevad praegusel ajal vaeva kõikide kunstialade esindajad. Britta Bennol on õnnestunud see probleem lokaliseerida Tallinna Vabaduse väljaku käegakatsutavaks tulevikuliseks mikromudeliks – ning siit võib igaüks juba edasi mõelda ja edasi kujutleda. Britta tõestab, et valdab lisaks graafika konventsionaalsetele väljendusvahenditele ka näiteks installatsioonikunsti; oskab vastavalt vajadusele leiutada uusi ja huvitavaid formaate ja meetodeid (ning nendele ka nimesid panna); suudab näitust kui sellist kontseptualiseerida ning – mis pole sugugi vähem tähtis – oskab oma kunstilist tegevust ka kriitiliselt mõtestada.

 

Aga nüüd küsimuste juurde. Need käivad peaasjalikult (aga mitte ainult) näituse saateessee kohta, mida mul samuti paluti hinnata. (Kõiki neid ei jõua kindlasti ette lugeda, aga kolm-neli esimest vast ikka.)

 

1) Kõigepealt tahaksin küsida, millisel eriomasel viisil panustavad sinu valitud spetsiifilised väljendusvahendid sinu poolt püstitatud teema või probleemi avaldumisse ja analüüsi? Millegipärast olen kindel, et kui oleksid sama teemat käsitlenud näiteks ainuüksi foto või õlimaali kaudu, oleks tulemus olnud väga erinev. Mis on see, mida just graafikast lähtuvad vormid ja meetodid (nagu hübriidjoonistus) võimaldavad võrreldes teiste kunstivormidega sinu teema käsitlemisele lisada? Mida saab sinu arvates graafika ja hübriidjoonistusega teha sellist, mida teiste kunstivormidega ei saa?

 

Britta Benno vastab: Graafika keel on kihiline. Graafikas mõtlemine on kihiliselt mõtlemine. Graafikast lähtuvad vormid on üksteise peal asetsevad mõtete, liigutuste, kujutiste kihid. Kihiliselt, meelevaldselt materjale kuhjates, üle töötades, kokku sidudes ja üle kandes töötan, et teadlikult mingisugune „näpujäljega“ tulemus saavutada. Kas tegu on täpsemalt joonistuse või graafikaga, on minu jaoks segane küsimus. Minu jaoks on tegemist ühe ja sama asjaga, joonistusest saab pärast mõningasi leiereid trükigraafika. Võiks öelda, et kõik on joonistus kui defineerida joonistust kui jälje jätmist misiganes pinnale misiganes vahendiga. Trükigraafika eeldas paljundatavuse, kordamise tunnusjoont, aga tänaseks, kui on võimalik kõike kopeerida, skännida ja printida, on paljundamise küsimus teisejärguline.

 

Puutudes kokku filmi tegemisega, võib siin palju seoseid luua. Või kirjutamisega. Alguses on mingisugune visioon, on ettevalmistused, eeluurimustööd. Idee materialiseerub kuhjamises. Alguses on vohavad mustad mustandid, filmimisel filmitakse üles palju „musta materjali“. Esialgu on palju lahtisi otsi. Mustandi monteerimises, lõikumises, puhastamises, valikute tegemises kristalliseeruvad teravad kujundid.

 

Hübriidseks nimetan oma joonistusi, sest ka ühe töö sees kasutan uudsema tulemuse saavutamiseks erinevaid võtteid, vahendeid ja meetodeid. Materjal dikteerib, idee ja kujutis ise määravad töö protsessi. Leian, et konventsionaalsete tehnikatega töötamine on liiga lihtne. Tulemus on ootuspärane. Ootuspäraseid teosed ei ole iseenesest halvad, aga mind huvitavad just need hämaramad, mitmepalgelisemad, mitmekihilisemad, raskesti määretlatavad uued territooriumid.

 

2) Teiseks tahan küsida näituse pealkirjas sisalduva sõna “düstoopia” kohta. Düstoopia on konventsionaalse määratluse kohaselt olemasolevast halvem (tulevikuline) ühiskonnakorraldus või ühiskondlik asjade seis. Sina kirjeldad aga maailma, kust inimene – rääkimata siis veel ühiskonnast – on üldse puudu. Kas ei sobiks sellise maailma määratlemiseks pigem märksõnad “katastroofijärgne” või “postapokalüptiline”? Düstoopia jääks sellisel juhul pigem kusagile meie praeguse maailma ja sinu kirjeldatud maailma vahepeale – või kui eeldada, et meie praegused arendused viivad kunagi sinu kirjeldatud maailmani, siis võiks düstoopiliseks pidada ka meie praegust ühiskonnakorraldust. Kuidas kommenteerid?

 

Britta Benno vastab: Ehk on minu näitus posthumanistlik düstoopia? Post-düstoopia? Düstoopiajärgne düstoopia? Ergo utoopia? Ma ei kasutaks sõna apokalüpsis või katastroof, need on keskenduvad liiast sellele vahestseenile praeguse aja ja teostel kujutatu vahel. Olen düstoopia mõistega meelevaldselt mänginud, tekitades terminoloogilise segaduse, või siis äärepealse juhtumi. Mida ma võin endale kunstnikuna lubada.

Ja ma pean meie tänast ühiskonnakorraldust tõepoolest düstoopiliseks. Palju pole Orwelli „1984“ situatsioonist puudu. Kapitalismi mudel ei rahulda. Suur Vend jälgib meie mõtteid.

 

3) Näituse saateessees ütled lk 6–7: “Kuulan hea meelega teisi tulevikuvisioone ja mängin mõttes läbi utoopilisi ulmelugusid. Näiteks kunstnike Peeter Lauritsa ja Andres Lõo transhumanistlikult loodust, tehnikat ja inimest kokku sulatavad teosed paeluvad nii looduskaunite fotode kui ka ulmelise kontseptsiooniga. Kunstnikuvestlusel rõhutasid nad oma protestivaimu, vastandudes posthumanistlikule pessimistlikule tulevikunägemusele. Pääseteed näevad kunstnikud näiteks taimekeele mõistmises, uskudes nendega suhtlemise võimalikkusesse tulevikus.” Tajun siin mõningat terminoloogilist segadust ja tahan seepärast küsida, kuidas eristuvad ja kuidas suhestuvad sinu jaoks terminid “transhumanism” ja “posthumanism”? Millegipärast kahtlustan, et Peeter Lauritsa jaoks pole posthumanism sugugi pessimistlik ning pigem on transhumanism düstoopiline…

 

Britta Benno vastab: „Kriitiline posthumanism, on kasvanud välja keskkonnahumanitaaria, feministliku teooria ja loomade õiguste raames viljeldud filosoofilisest kriitikast valgustusliku humanismi aadressil. Pühitseb ju see ratsionaalset ja eneseküllast inimest kui looduse krooni, aga on kuni viimase ajani eiranud hukatuslikke tagajärgi, mille inimkultuur on meie planeedile antropotseeni ajastul kaasa toonud.

Teine suund, mida nimetatakse transhumanismiks või ka tehnoloogiliseks posthumanismiks, huvitub aga hoopis tehnoloogilisest arengust ja taotleb aktiivselt inimese parendamist, kasutades ja otsides lahendusi infotehnoloogia, biomeditsiini ja uute reproduktsioonitehnikate vallast.“

(E. Laanes)

Mina mõistan termineid nii, et transhumanistlik suund on optimistlik, tehnika ja inimese arengusse panustav, humanistliku progressi edasiarendus.

 

4) Düstoopilisi ja katastroofijärgseid stsenaariume osatakse tänapäeva kultuuriruumis väga atraktiivselt serveerida: vaadakem kasvõi seda, kui palju võib neid leida Hollywoodi menüükaardilt. Selle atraktiivsuse peidupool on aga võimalus, et neid jäädaksegi lihtsalt nautima, ilma et nende peale hakataks kriitiliselt mõtlema. Sinu serveeritud düstoopia on samuti väga atraktiivne, siin ilmneb see atraktiivsus spetsiifiliselt ruinenlusti  kujul. Kas tunnetasid näitust koostades seda düstoopiaga seonduvat ambivalentsust? Palun kommenteeri.

 

Britta Benno vastab:  Ma tõesti imetlen varemeid. Ma imetlen ka praegu veel korras arhitektuuriobjekte, imetlen meie linnaruumi, inimese saavutatut. Ma imetlen neid kui kaduvaid objekte siin näitusel, olen juba ette nostalgiline. Mul on tänase valguses juba kuidagi ette kurb. Ma ei tahaks, et miski muutuks. Praegu on ilus. Tulevikus vaatab keegi neid pilte nagu vanu ajaloolisi ülesvõtteid ja õhkab, et olid ajad..

 

Asjad muutuvad kiiresti. Juba on Kadrioru park kadunud nähtus, ja alles ma jalutasin seal pea igapäevaselt. Kuidas me mäletame, milline oli jalutuskäik linnast Piritale nii nagu see oli enne Reidi teed?

 

5) Kuidas asetub see näitus sinu doktoriprojekti üldisemasse konteksti? Kas ka järgmised näitused tulevad keskkondlikel teemadel ning kasutavad düstoopilisi või postapokalüptilisi motiive?

 

Britta Benno vastab: Jätkan kindlasti fookusega oma loomingul ja seda kolmest analüüsimise/reflekteerimise aspektist – omaruum, identiteet ja meedium. Seejuures kui näituseid saab olema doktoriõppe praktikaosaks kolm, siis on esimene, „Düstoopiline Tallinn“, n-ö omaruumi lahti mõtestamise näitus. Järgmine sukeldub veelgi sügavamale meediumite, hübriidsete ja hämarate tehnikate radadele. Ja kolmas võiks tulla tagasi identiteedi juurde – kaasates kaasaegseid graafikakunstnikke, kolleege, keda kaardistan, kellest kirjutan.

Düstoopilistest motiividest pole ma üle saanud. Vabaduse väljaku isikuid olen piisavalt portreteerinud, nüüd tahan võtta linnaosad kui kobartegelased kujutamisele. Jutustus pisut nihkub, nii ka kujutamisviisid ja kompositsioonid.

Keskkonna teema on ka niivõrd oluline, et sellest ma ei eemaldu. See teemastik ei ole veel ammendunud.

 

6) See näitus annab Maale lootust tõepoolest ilma inimeseta: see on, nagu ütlesin, optimistlik, aga mitte inimese suhtes. Kui siiski annaksid ka inimesele lootust, siis milles see lootus võiks seisneda? Ning millise näituse teeksid inimesele antud lootusest?

 

Britta Benno vastab: Inimene nagu iga elusorganism muudab oma elutegevusega keskkonda, luues ka ühtlasi hävitab. Mingisugust „loomulikku“, süütut algolukorda pole kunagi olnud ega tulegi. Küll aga saab inimene muuta ja suunata oma tegevusi, ka keskkonnasäästlikumalt saab elutseda. Pessimistliku tulevikuvaate kõrval olen paradoksaalselt parandamatu optimist, alatine hipi.

Usun noorusesse ja noortesse. Näen, et noored ja lapsed mõtlevad teisiti. Usun „lumehelbekestesse“, kel jagub rohkem empaatiat ja leebust nõrgema suhtes. Minu lootuse näitus olekski noortest, noorusest, loomadest ja loodusest. Päikesest, kosmosest, eluringist.. „Noorus ei ole hukas“ või „Armastasin lumehelbekest“ oleks selle näituse nimi ehk.

 

7) Taimestik on sinu kujutatud maailmas asunud inimese loodut “tagasi vallutama”. Loomaliike näeme piltidel aga märksa vähem. Küsin sinu ideoloogilise eelhäälestuse järele: kas loomad kuuluvad sinu jaoks kokku rohkem inimeste või taimedega?

 

Britta Benno vastab: Piirid on ahtakesed. Taimed paistavad olevat tunduvalt targemad olendid kui inimesed igatahes. Kuhugi peaksid asetsema veel seened ja bakterid, kes vist tegelikult valitsevad maailma.

Tulevikuvaates jätsin taimed ja loomad, mis arenevad ja muunduvad, kohanevad kapitalismi varemetel. Mõnest koerast või kajakast saavad uued olendid. 

 

8) Kes saatis need postkaardid sealt kusagilt kaugest tulevikust?

 

Britta Benno vastab: Ei teagi, kas keegi saatis või jäid need saatmata kellegi kirjutuslaua sahtlisse tolmu koguma ja said mõne tuleviku-kajaka pesa kaunistama.

Või siis kollane koer mu teoselt saatis need.

 

* * * * *

 

 

 

25.06.2019

Retsensioon Britta Benno isiknäituse „Düstoopiline Tallinn“ kohta

 

„Düstoopiline Tallinn“ on Eesti Kunstiakadeemia (EKA) kunsti ja disaini eriala 1. aasta doktorandi Britta Benno esimene isiknäitus doktoriprojekti „Kaasaegsed eesti naisgraafikud: identiteedid, meediumid ja omaruumid“ raames. Doktoritöö teema intrigeerib, sest selle tõstatamine ja uurimine tundub Eesti kontekstis mõnedele loogiline ja teistele ärritav, aga kindlasti on see oluline ja erinevaid võimalusi pakkuv. Kunstiajaloolased on paigutanud tugevate naisgraafikute traditsiooni lätted sõdade vahelisse perioodi ja kirjeldanud selle õitsengut 1970. aastatel, tehes seda võib-olla viisil, mis tekitab tänastes mantlipärijates vastakaid tundeid: kuivõrd graafika parimaid aegu peetakse möödunuks, on kaasaegsel naisgraafikul sünnist saati kõdulõhn juures; tal tuleb suhestuda ja teda suhestatakse kaanoniga, mis on kujunenud ja küpseks saanud teisel ajal ja teistsuguses ruumis.

 

Võib isegi küsida, kas terminil „naisgraafik“ on tänases Eestis ja maailmas kohta ja milline võiks see koht olla? Kas tegemist on kategooriaga, mis põlistab meesgraafiku ja meessoost looja staatust normina – ja naissoost graafiku ja kunstniku seisundit sääreluu või muidu Teisena – või on võimalik see enda kätte haarata ja uue, enda jaoks tähendusliku sisuga täita? Milline on „kaasaegsete eesti naisgraafikute“ positsioon „naisgraafika“ suhtes. Doktorantuuris õppides on Britta Bennol võimalus uurida neid ja teisi küsimusi seestpoolt, antropoloogilise kultuuriuurimise terminoloogias eemilisest vaatepunktist. Veelgi enam, kunstiajaloo kontekstis uuritavast ehk kunstnikust on saanud uurija, kes võtab luubi alla kunstiteaduslikud graafika ja kitsamalt naisgraafika käsitlused. Näib, et Britta Benno teemavalikus ja lähenemises ülesandele on annus mässumeelsust või vähemalt trotsi, milles võib peituda üks võtmeid näituse „Düstoopiline Tallinn“ mõtestamiseks.

 

Kunstihoone galeriis on eksponeeritud neli aastatel 2017–2019 valminud sarja ja ruumiinstallatsioon teemal „Düstoopiline Tallinn“: kunstniku nägemus uuest, inimjärgsest eksistentsist Eesti pealinnas, mis võrsub meie maailma rusudele kunagi kauges, äratuntavas tulevikus. Erinevas tehnikas teostatud seeriate ja üksikute teoste vahelisi temaatilisi seoseid tugevdab diskreetne ja samas mõjuv heliinstallatsioon Juhan Vihterpalilit. Kunstnik projitseerib oma tulevikuvisiooni Vabaduse väljakule, pealinna esindusväljakule ja seda ümbritsevatele hoonetele, mis on aastakümnete jooksul küllastanud võimust, rahast ja intriigidest ning olnud tunnistajaks järjestikku üksteist tühistavatele jõudemonstratsioonidele. Benno paljastab nende meie jaoks oluliste heitluste ajutisuse, kujutades looduse kas lõplikku või ajutist võidukäiku inimeste ehitatud maailma üle. Kunstihoone, EEKS-maja, Tallinna linnavalitsuse hoone, Jaani kirik ja hotell Palace on – veel – äratuntavad, kuid juba lagunenud ja laastatud, kasvulavaks uutele eksootilistele taimedele ja olenditele. 

 

Teostelt vaatab vastu kunstniku kodulinn, mis on tema enda uueks loodud ja ometi ei ole tal inimesena sinna pääsu. Iseendale järgneva kujutamine on selles mõttes õõvastav, et selles sisaldub mõte iseenda surmast. Kummatigi ei ole Benno teostelt vastu vaatav düstoopiline Tallinn õudne, vaid pigem ligitõmbav: võiks olla päris meeldiv kahlata soojas vees ja turnida varemetes, vähemalt neil piltidel, kus ei uju või lenda riigi eelajaloolisi olendeid meenutavad tulevikuelukad. Uute liikide tekkimine ja taimede vohamine ajastul, mil iga päev tuleb vastu võtta teateid olemasolevate liikide väljasuremisest ja metsade langetamisest, süstib pigem utoopilist lootust, kui et mõjub düstoopiana.

 

Suureformaadilised lõuendile kantud hübriidjoonistused portreteerivad hooneid neid nihestades: paigast ära on nii majade funktsioonid, välimus, meile tuttav ümbrus, veepinna tase, kliima… Nihkes on ka teoste valmistamise tehnika: joonistust täiendab maal ja vastupidi, animatsioon paneb joone elama, kunstniku ja tema kolleegide jooned elavdavad maketti ja leidobjekte. Ofsetlitograafia tehnikas kindla käega teostatud värviküllad graafilised lehed tekitavad tunde, et hoonete karkassid hulbivad sihitult uue ürgmere lainetel justkui tuttavate taimede vahel, mis inimese kadudes on võtnud üleinimlikud mõõtmed. Tumedaks võõbatud tagumisest galeriisaalist leiab sama motiivi kolmemõõtmelise variatsiooni: uhkes üksinduses vees seisev Tallinna Kunstihoone makett, ümbritsetuna elavatest taimedest.

 

Tagumisest saalist leiab ka väiksemas formaadis hübriidjoonistused, mille aluseks on leidobjektid, mida Benno on oma düstoopilisele visioonile vastavaks tuuninud: teiste poolt loodud ja hüljatud maalid ning erinevatest ajastutest pärit „Postkaardid tulevikust“ Vabaduse väljaku vaadetega, kus aknaklaaside asemel laiutavad mustad augud, hoonetesse tungib vesi või on majade ümbrus tundmatuseni muutunud.

 

Taaskasutus haakub näitusel väljendatud murega keskkonna jätkusuutlikkuse või selle puudumise pärast ning samas on upcycling, tarbetuks muutunud esemte ja materjalide või lausa prügi ümbertöötlemine ja vääristamine üks tänaseid trende. Antud juhul näib kasutatud materjal lisavat düstoopilisele tulevikuvisioonile uusi nihkeid ja mängulisust. Postkaardid ja diletantlikud või masstoodangus maalid kuuluvad kitši raudvarasse, nagu ka rõhutatult maalilised loodusvaated, ilmekate nägudega või muidu armsad loomad, tuntud hoonete ja väljakute vaated ning vaatamisväärsuste pildid. Hübriidjoonistused postkaartidel ja leidobjektidel tunduvad tõstatavat düstoopia ja kitši suhte teema (nt „Düstoopiline Vabandussõja võidusammas“) ja viiteid sellele leidub ka suurtelt lõuendil hübriidjoonistustelt (nt „Düstoopiline Jaani kirik“ koera ja lameanimatsiooni tehnikas lendava olendiga). Ma ei tea, kas tegemist on minu meelevaldse lugemisega, aga igal juhul tundub see põnev ja paluksin autoril seda hiljem kommenteerida. Samuti haakub leidobjektide ja postkaartide tuunimine autorsuse küsimustega. Kui postkaartide puhul on kunstniku panus selge, siis leidobjektide puhul võib vaatajal olla keeruline, et mitte öelda võimatu öelda, millise osa pildist on loonud „kaasaegne eesti naisgraafik“ ja millise keegi teine.

 

See toob meid tagasi tõsiasja juurde, et näitust „Düstoopiline Tallinn“ raamistab Benno doktoritöö eesti kaasaegsete naisgraafikute identiteetide, omaruumide ja meediumite teemal. Seosed Kunstihoone galeriis eksponeeritud sarja ja doktoritöö teema vahel ei ole kergesti hoomatavad, kui ilmselge kõrvale jätta: EKAs bakalaureuse- ja magistrikraadi omandanud Britta Bennol on täielik õigus identifitseerida end „kaasaegse eesti naisgraafikuna“; oma loomingus ja näitustel loob ta visuaalselt mõjuvaid, atraktiivseid teoseid või omaruume, kasutades selleks erinevaid, traditsioonilise graafika piiridest väljuvaid meediume. Mulle on jäänud mulje, et graafika käekäik ja positsioon, selle hierarhiline suhe näiteks maalikunstiga, on Britta Benno ja mitmete tema põlvkonnakaaslaste jaoks oluline teema. Varasemas loomingus on Benno käsitlenud autobiograafiliselt ja traditsiooniliste trükitehnikate, aga ka animatsiooni ja installatsiooni toel erinevate rollide ja soovide ühitamise kaitseid ja raskusi ning muid kaasaegse argielu paineid – teemasid, mis tõstatuvad teravalt ja valusaltki eraelu ja tööelu, lapsevanemaks ja kunstnikuks olemise ristumiskohtades ning haakuvad tähelepanuga, mida feministlikud kultuuriuurijad on pööranud argielule ja nähtamatuks jäävatele võimusuhetele. Kujutelmi ideaalsest naisest ja emast on üldjuhul loonud tolmulappidest ja rööprähklemisest vabad mehed.

 

„Düstoopilise Tallinna“ seosed kunstnikuks ja naisgraafikuks olemisega on hämaramad. Kuigi Tallinn on Britta Benno kodulinn ja näitus on alguse saanud tema Vabaduse väljaku aknast avanevast vaatest, näivad seekordne teemavalik ja lähenemine vähem isiklikena. Kliimamuutused ja nende tagajärjed kõnetavad ühel või teisel viisil järjest suuremat hulka planeedi Maa elanikest. Samas, isegi kui sootemaatika ei ole näitusel taotluslikult esiplaanil ja kujutatud düstoopia ei ole soolistutatud, ei saa sugupoole aspekti doktoritöö teema tõttu täielikult ignoreerida. Näiteks võib küsida, kuidas kompab näitus ühelt poolt graafika ja teisalt Eesti naisgraafikutega seostatud temaatilisi ja meediumist määratud piire. „Kas minu düstoopilised maastikud on lüürilised, tundlikud, peened?“, küsib Britta Benno näitust saatvas essees, viidates kunstiteadlaste antud iseloomustustele naissoost Eesti graafikute loomingule. Siit jätkates, kas „kaasaegsete eesti naisgraafikute“ looming võib olla ka teistsugune ja ikkagi mahtuda siinse naisgraafika voolusängi? Miks (mitte)? Mida see mahutamine asjaosalistele annab? Millist rolli mängivad põlvkondlikud erinevused?

 

Doktoritöö teema ja näituse vahel seoseid otsides jäin mõtlema, et üks võimalus on vaadelda näitust „Düstoopiline Tallinn“ kunstniku reaktsioonina naisgraafika ja selle kaudu naisgraafikute kuvandile, mille on loonud kunstiteadlased ja millega tänapäeval tegutsevad kunstnikud tahes-tahtmata silmitsi seisavad. Ehk on tegemist natuke iroonilise allegooriaga või kunstiteadlaste kirjutatud kunstiajaloo ülevaatamisega kunstniku perspektiivist, mis varjab end düstoopia sildi alla, kuid tegelikult ei näe enda tulevikku pessimistlikuna, vaid annab ninanipsu neile, kes peavad graafika õitseaega möödunuks.

 

 

Küsimusi diskussiooniks:

Kuidas suhestub antud näituse omaruum Sinu varasemate näituste omaruumiga? Milline oleks Sinu omaruum üldistatult (nt milliseid ruume see sisaldab – vrd viide Lapinile essees)? Sinu kui kaasaegse naisgraafiku omaruum?

 

Britta Benno vastab: Omaruum suhestub läbi isikliku kogemuse nagu eelnevateski näituseprojektides, jutustades seejuures suuremat, universaalset lugu. Seekord on küll autoportreteeriv kunstnik taandunud. Kodust või intiimsest sisepildist on astutud eemale, kõrgele, 6.korrusele. Vaate ja vaataja vahel on distantseeriv aken. Portreteeritav figuur on seekord hoone – kandiline, elutu. Aga keskkond on kaootiline, vohav, mänguline – vahest nagu mu “Madonna lapsega” ofortidel need loigulised ja segamini koduruumid ema lapsega figuuride ümber.

Teosed on endiselt kujutavad, puhastatud korduva kujundimustirga, “käsitsi” joonistatud, alumiste kihtide läbikuma omaruumi kujutamisviisis on siingi. Monokroomne kujutamisviis trotsib siinpuhul metsa värvilisust.

Selline kaasaegne naisgraafik olengi – läbi iseenda liigun jooneliselt, graafiliselt, narratiivsete kujundite kordamise teed.

 

Kuidas suhestuvad omavahel identiteet ja omaruum, nii nagu neid mõistad? Sinu loomingus üldisemalt ja kitsamalt antud näitusel?

 

Britta Benno vastab: Identiteedi määrab teadlikkus päritolust. Ma ei saa ajalugu vaatamata analüüsida hetkeseisu. Identiteeti on küll hea teadvustada, mõtestada ja määrata, aga samas on enesetaju pidevas muundumises ja liikumises olev nähtus, nii et selle fikseerimine ja dokumenteerimine on väga keeruline. Identiteet on kahtlemata minu omaruumi sees.

Omaruum kujuneb nähtust, kuuldust, mõeldust, tunnetatust, nii ka siinjuhul tekkis näituse omaruum sulamina mälestustest ja mõtetest. Samas, nüüd teadlikumalt kunstiajaloosse sisse lugedes, kõrvutatavaid kunstiteoseid otsides ja tänaste kunstnike mõtteid kaardistades, ei saa ma öelda, et olen otseselt kas kuidagi mingisugustest teadmistest lähtunud või lähtumata jätnud. Selle näituse omaruum tekkis mingisuguses teadmise-eelses seisundis, nagu varasemadki näituste omaruumid või kontseptsioonid.

 

Kuidas paigutaksid end kunstiajaloolaste poolt Eesti naisgraafikutest loodud kuvandi suhtes?

 

Britta Benno vastab: Ühtaegu vastandun, samas jätkan seda rada. Naisgraafika termin on irriteeriv, sest esiteks on seal “nais-“ eesliide, mis toob kohe kaasa negatiivseid, “vähem võrdsete” konnotatsioone. Samas ei nimeta kunstnikud end naljalt ka “graafikuteks”, selgi on olnud mõnda aega “alama astme” hõng juures kaasaegse kunsti väljal. Just seepärast peangi vajalikuks vaadelda, lahti harutada, ümber mõtestada see tänamatult palju kannatada saanud kunstnike koondnimetus. Oleks rumal naisgraafika mõistet või nähtust lihtsalt eitada, ignoreerida, sest see on kummaline, nõrk, mõistetamatu, ebatrendikas. Ma ei saa lõpuni eitada ei sugu ega graafikuks olemist.

Samas ma antud isikunäitusel ei rõhuta neid kuidagi kunsti tehes. Ma ei tegele aktiivselt naisküsimuse ega graafika küsimusega “Düstoopilise Tallinna” teostes. Vähemalt siin on need taustalugemised pigem nähtamatud taustajõud.

Võimalik, et doktoritöö teema nihkub, nagu ta seda ka praegu tegemas on. Võib-olla pean mõnest intrigeerivast teemast lahti ütlema, et lõpptervik püsiks paremini koos. Võib-olla tuleb sissejuhatavas väitekirja peatükis eraldi minu aegruumi horisontaalselt ja vertikaalselt lahti mõtestav osa, identiteedi ja naisgraafika fenomeni peatükk. Seda kõike ma veel mõtlen ja otsin. Praegu olen alles päris uurimuse alguses.

 

Sinu hinnangul, kuidas erineb see kuvand (kaasaegse) meesgraafiku kuvandist?

 

Britta Benno vastab: Keegi ei ütle “meesgraafik”. Sest kunstnik on vaikimisi ikka esmalt ju meesinimene. Olen märganud, et meeskunstnike puhul kasutatakse vähem üldistusi. Nemad on kõik erilised isikud.

 

Millal on looja sugu oluline?

 

Britta Benno vastab: Ühtpidi ei olegi üldsegi oluline. Sugu on üks omadusi teiste hulgas, mis joonistavad ainukordse isiksuse. Teistpidi on ikka oluline ka, seda eriti kui looja ise rõhutab soo-omadusi. Mina “Düstoopilise Tallinn” näituse puhul ei rõhuta. Ma arvan,et selle näituse oleks vabalt võinud teha ka meesgraafik. Küll aga olen doktoritöös, võtnud teema-areaaliks Eesti graafika, sest asun ise paratamatult selle supi sees, mis sisaldab endas muu seas suures kontsentraadis naiskunstnikke. Ja see on põnev, et miks ikkagi nii meil Eestis on.

 

Kuidas on või ei ole näitusel kujutatud düstoopia(d) soolistatud?

 

Britta Benno vastab: Kui düstoopiast rääkida sooperspektiivist, siis kindlasti on keskkonna-teema feministlik teema. Keskkonna saastamisega käib kaasas alati ebavõrdsuse küsimus – nõrgemad grupid ja liigid kannatavad tugevamate saastamise käes. Mis omakorda on posthumanistlik teema – inimesekesksuse asemel tuleb püüelda liigiülesele väärikale koostoimimisele. Feministlik, nõrgemaid hoidev, säästev ja võrdset kohtlemist taotlev vaatekoht on posthumanistlike tekstide pärisosa, nii nagu mina seda mõistan. Sugude ebavõrdsusest on tähelepanu edasi nihkunud igasuguste inimgruppide ja igasuguste elusolendite ja keskkondade ebavõrdse kohtlemise suunas. Ja see posthumanistlik kontekst huvitab mind rohkem, on asjakohasem kui sugudevahelise ebavõrdsuse teema.

 

Tegemist on soolonäitusega, mis valminud koostöös mitme (meessoost) spetsialistiga. Mitmed feministlikud kunstnikud, teadlased jt loojad peavad oluliseks autonoomse, üksinda tegutseva looja müüdi dekonstrueerimist ja loometöö kollektiivsuse nähtavaks muutmist.

Palun kirjelda näituse valmimise protsessi sellest vaatepunktist. Kuidas kollektiivne töö omaruumi mõjutab?

 

Britta Benno vastas sellele küsimusele oma eelretsensiooni avakõnes.

Näituse ettevalmistamine algas mitu aastat tagasi. Samas, nagu essees kirjutatud, “Õhustik kujuneb Kunstihoone galeriis kohapeal. Siis rullub lahti ka meediumite ja ideede tegelik tervik, omaruum”. Milline oli näituse ettevalmistamise protsess? Kuidas vastab ja ja ei vasta see lõplik õhustik ette kujutatule ja planeeritule?

Britta Benno vastas sellele küsimusele oma eelretsensiooni avakõnes.

 

 

 

Elo-Hanna Seljamaa, PhD

Tartu Ülikooli vanemteadur, lektor