https://tartu.postimees.ee/7438501/kunstinautlejal-tuleb-kunstimajas-pingutada-oma-ajusagaraid :
Kunstimajas toimuvad näitused justkui vastandlikkuse printsiibil. Alles oli Tartu kunstnike kirju ja tihe ülevaatenäitus, kus domineeris peaasjalikult maalikunst. Sellele järgnes nüüd korraga kolm näitust, mille autorid keskenduvad põhiliselt installatsioonidele, videotele ja fotodele, vähesel määral maalile ja siiditrükile.
Noorte huvi
Tänapäeva kolmekümnendates eluaastates noori huvitab sekkumine ühiskonna edasise arengu teemadesse, kasutades selleks rohkemal või vähemal määral kunsti alla liigitatavaid vahendeid. Ollakse huvitatud määratlustest posthumanism või transhumanism, mis vormiliselt tähendavad sellist tuleviku ennustamise tänamatut tööd, et mis siis saab, kui inimesed liigina välja surevad, ehk mismoodi näeb elu välja pärast seda.
Termini humanism kasutamine nende poolt on küll veidi eksitav, sest käsitleb see renessansiajast tuttav määratlus ikka inimkesksust võrreldes varasema jumalakesksusega ning pole tänapäevalgi oma valdkonda ja aktuaalsust kaotanud. Seega oleks nendel uutel metafilosoofidel targem rääkida eesti keeles inimestejärgsest või ka muutunud inimeste ajast
Sven Parkeri ja Roman-Sten Tõnissoo «Kujutlusi mittevabaduses» võtab enamasti aluseks vene futuristliku kultusautori ja müstiku Viktor Pelevini aretatud psüühilise seisundi käsitluse, kus uni ja tegelikkus põimuvad ühiskondlike nähtuste seletamisel. Aga kasu sellest on vähe, pigem on tegemist mingisuguste 19. sajandi muinasjutuvestjatega 21. sajandi variandis.
Ometi tundub neid huvitavat just keskkonna säilitamine, mille tõendiks on pokkerižetoone kokkupühkivate luudadega installatsioon kui ekspositsiooni keskne teos. Kõik muu jutuvada sinna juurde on osavalt kõrgkoolis selgeks õpitud luule, mille näiline sõnajärjestamise loogika ei ole tõendatud ning on vaid programmiline ilus tekst.
Kelli Gedvili väljapanek nahahooldusest on neist äsja avatud kolmest näitusest kõige otseütlevam. Nahahoolduseks kasutatud vatitupsudest tehtud installatsioonide (või ka pisiskulptuuride) taustal on videod imepalsamitest, mis justkui aitavad nahal paremaks muutuda ehk vananemist vältida ja jõuda igavese nooruse läteteni.
Loomulikult vaataja seda ei usu ning suhtub seega õigusega põlastavalt kunstniku näidatud lahendustesse. Keskendumine ühele kitsale probleemile ümber oma naba loob selge äratuntava visuaali.
Plastprahi tulevik
Ülemise korruse kolmes saali esitleb Britta Benno oma väljapanekut «Saamisest maa(stiku)ks», mis on otsene keskkonnakaitse propaganda teema, et kuidas meie (plast)praht võiks välja näha tulevikus, miljonite aastate järel. Ta võrdleb seda geoloogilistes kogudes säilitatavate maakoore kurrutuste järel ilmunud erinevate moonetega, mida nüüdsel ajal on võimalik välja kaevata.
«Mineraalide agentsuse kaudu avaneb ühtlasi posthumanistliku filosoofia kristalliseerumine Benno loomingulises (enese)mõtestamises,» kirjutatakse näituse tutvustuses.
Neid kolme näitust ei tule ignoreerida, vaid seda tuleb pigem vaatama minna ja mõtestada enesele, missugused on need nüüdisaegsed teemad, millega vaataja lähiaastate näitustel silmitsi seisab. Tavaline Eesti maastik kindlasti sinna hulka ei kuulu.
Ajusagarate pingutamine
Alati peab kunstinautleja pingutama ajusagaraid, et saada aru, mida kunstnik on öelda tahtnud. Sama on moodsa tantsu, ooperi või näiteks orelikontserdi puhul.
Ma ei usu, et muutused kunstiesteetika kaanonites valutud oleksid, kuid me peame tunnistama enesele tõsiasja: neid kunsti kõrgharidust maali, graafika ja skulptuuri erialadel saavaid noori inimesi huvitavad just need teemad ja selles võtmes ning vaataja asi on sellest aru saada või mitte tunnustada ja pöialt allapoole näidata.
Kahjuks on reaalsus sundinud kunstnikke oma autorinimesid asetama kaasaaitajate nimede taha. Meeskonna arvukus näib olevat eesmärk, mis tagab kultuur- ja teiste kapitalide rahastuse ning tegelik looja jääb tagaplaanile.