Ilmunud Sakala Postimehes, 5. veebruar 2023
Kunstniku Britta Benno seekordsed “geoloogilised abstraktsiooni” otsingud viivad meid, nagu ütleb ka näituse pealkiri, “polaarulma” – Viljandi Rüki galeriis avaneb arktiline oaas, mille kihtidesse piiluda ja kaduda. Autori teosed hõlmavad kogu näituseruumi: valged palkseinad ja sügavsinine põrand loovad tervikliku ruumilise kogemuse. Nii saab näitusekülastaja Viljandi lörtsistelt lumelaikudelt kaugetele meredele ja lumemägedele ekspeditsioonile minna. Benno senine düstoopiline ruum, mis mõjus meile tuttavliku ja lähedasena, on asendunud kaugema ja külmema paigaga. Justkui postkaardid Islandilt ja Kanadast, kus Benno 2020. ja 2021. aastal kunstnikuresidentuuris viibis.
Samuti on Benno oma loomingus järjest kaugenenud nähtavatest inimjälgedest. Kunstnik, kes seni on keskkonnaprobleemidele osutanud läbi inimkeskkonna ja maastiku piiride lõhkumise (näitus „Saamisest maa(stiku)ks“ Tartu Kunstimajas; 2022), on seekord inimkäe puudutuse jätnud vaevumärgatavaks. Vaid joonistusel “Hõljuv maastik”, mis tehtud valgete lilletikanditega valgele kangale, on otseselt osutatud inimese sekkumisele. Jällegi avab autor eri kihte: lumekihtide sügavuses kannavad valged lilled kangal sarnaselt fossiilidega endas ajajälge, nähtamatuid sidemeid olnud ja tulevaste põlvede vahel. Joonistusega, mis mõjub oma monumentaalsusega, kangastub samas inimelu väiksus ja mööduvusus, tuues esiplaanile Benno loomingus kesksed maastikukihid.
Sarnaselt maakihtidele toimub pidev liikumine ka Benno loomingus. Videoteose “Polaarulm”, mis mängib lumise mäe sügavuses, on kunstnik loonud elupaigaks eriilmelistele fossiilidele. Tavaliselt meile kivimeis jäikade jälgedena tuttavad vormid on siin pidevas liikumises ja muundumises. Pidev transformatsioon toimub ka Benno maastikel. Siingi rõhutab autor maa elulisust, näiliselt elutute pindade vahele on peitnud ennast silmad ja muud meile tuttavlikud vormid.
Nihked elusa ja elutu vahel on ka külma näituseruumi ja teoste eri kihtides olevate värvide vahel. Tekivad arktilised oaasid, mis on täidetud soojuse ja eluga: viitab ka oaas ladinakeelsele sõnale eluase. Samas osutavad järjest suurenevad värvilaigud Arktikas ja Antartikas hoopis hävimisele. Kunstniku “polaarulm” pakub siiski positiivset stsenaariumi, milles seni väljasurnud on hoopis uuesti ellu ärganud. Sarnaselt „Ruinenlusti“ (Hobusepea galeriis; 2020) näitusel olevatele dinosaurustele on nendeks siin erinevad mikroobid ja väiksed selgroogsed.
Lisaks otsestele ja varjatumatele tähendusruumidele pakuvad Benno valdavalt abstraktsed joonistused ja graafilised lehed ka puhast visuaalset naudingut, võimalust unustada kõik märgid ja tähendused ning sukelduda ulmelisse värvidemerre.