Mõistatus, mis viib nähtamatu eesriide taha

Mõistatus, mis viib nähtamatu eesriide taha

https://kultuur.postimees.ee/7444028/moistatus-mis-viib-nahtamatu-eesriide-taha :

Mis on maastik? Kas see on pilt või jutustus? Ruumiline panoraam, mis avaneb vertikaalselt taevasse? Autoaknast mööda libisev ebamäärane jada? Või meie igapäevane jalgealune, rada, mida lõputult tallatakse, kuni me ise oleme maastiku komponent?

 Britta Benno ei paista oma näitusel Tartu Kunstimajas kinnitavat ühtki neist kirjeldustest. Maastik on tema jaoks liikumine, tungimine alt üles, seest välja, sügavusest pinnale. Maapõhjast algab pulbitsemine, justkui pikaajaline väljaränd, mis jõuab meieni kihtidena, muistsete sündmuste jälgedena. Tähtis pole mitte see, kuidas maastik pealt paistab, vaid see, mis jääb tavaliselt pilgu eest varjule: maastiku sisemine elu, maaks saamise aeg.
Maa-alune saamisprotsess. Maalid on Brita Benno näituse paradoksaalseim osa.FOTO: Jürgen Vainola
Kaader Benno animatsioonist näitusel «Saamas maa(stiku)ks».FOTO: Videokaader

Kujutlus ja mineraalid

Kuidas seda elu vaatajale näidata? Benno kasutab selleks kõiki käepäraseid vahendeid. Näitusel on olemas traditsiooniline tahvelmaal, graafika, animatsioon, installatsioon, kuid ka näiteks mineraalide näited. Mineraalid on näitusel nii-öelda isiklikult kohal, aga ühtlasi kõige fragmentaarsemad, sest me ei kujuta ette, kust nad on tulnud ning miks on muster just selline, nagu me enda ees näeme. Iga kivi on alati mõistatus. Seevastu plastist installatsioon ja järgnev lamenukk­animatsioon mõjuvad pigem tuttavlikult, isegi koduselt. Kujutluse töö alles algab siit, kujutlus tahab pugeda maastiku sisse, jõuda justkui mingi nähtamatu eesriide taha, et maastiku sees toimuvat sisemiselt tajuda.

 

Nõnda muutub maastik kunstipäraselt teatraalseks. Benno on maastiku elu dramatiseerinud, püüdes selle sisemist liikumist lavaliste vahenditega nähtavale tuua. Kuidas seda teisiti teha saakski? Tõsi küll, on ka serigraafiad «Yamali auk», mille pealkiri viitab küll ilmselt Jamali poolsaarele, kuid mis sellel näitusel hakkavad sümboliseerima sissepääsu, tumedat ava, mis viib teispoolsuse käikudesse. See ava ei mõju koduselt. Ta ei ole kutsuv, vaid teeb pigem ettevaatlikuks. Maastiku sisu ei pruugi olla ohutu, seal asub miski, mida me ei tunne ja millest meie jõud üle ei käi. Ometi paneb see kujutlusvõime seda enam tööle. Kes selles koopas elab? Kas see ongi maa hing?

Britta Benno maalid on küll figuratiivsed, aga nad jäljendavad maastiku sisemist kujunemist, tekkimist.FOTO: Jürgen Vainola

Näituse kõige paradoksaalsem osa on Benno maalid. Esmapilgul näevad nad välja nagu abstraktsioonid, kuid varsti saame aru, et tegu on figuratiivsete kujutistega. Kuid mida siin õieti kujutatakse? Kas see on nägemus maastiku sisemisest liikumisest? Või on pildid tekkinud samamoodi, nagu tekib maastik ise, ilma kindla kavata? Pärast animatsiooni nägemist tuleb oletada viimast.

Distantsi ei ole enam

Maalid on küll figuratiivsed, aga nad ei jäljenda mitte kunstniku kujutlust maastiku varjatud kihtidest, vaid maastiku sisemist kujunemist, tekkimist, maa-alust saamisprotsessi. Millele tuleb küll lisada, et protsessi paigutamine «maa alla» on siiski juba meie kujutlus, sest need jõud, mis kihte liigutavad, ei ole millegi sees ega millestki väljas, millegi all ega millegi peal. Võiks öelda, et need jõud ongi olemine ise. Aga olemist ei saa purki panna, ja teda ei saa ka purgist välja võtta, kuigi purk ise on olemas, ja olemas on ka kõik, mis purgis sees ja purgist väljas.

Võiks seega öelda, et Britta Benno kunst on ontoloogiline kunst. See ei analüüsi mitte midagi, vaid otse vastupidi – tahab jõuda millegi olemiseni, mida pole mõtet analüüsida. Täpsemalt, ta tahab jõuda olemise kui sündmuseni.

Asja teeb keeruliseks see, et sündmust ei saa pealt vaadata. Kui keegi on «sündmuse tunnistaja», siis see on juba rekonstruktsioon ehk lihtsamalt öeldes takkajärele tarkus. Kui sündmus on tõeline, siis tal ei ole tunnistajaid. Seetõttu ongi ainus lahendus teatraalne, sest teater on ometi sündmus, sõltumata sellest, kui ehtsad on tunded, kas mõõgad on papist ja kas klaasis on viin või vesi. Nii ongi Benno teinud ainsa võimaliku sammu, et maastiku saamisesse sisse minna. Sellega on kunstnik ise muutunud justkui maastiku osaks. Distantsi ei ole enam: kunstniku olemine ongi maastikuks saamine.